Vurr nagu mäng ja vurr nagu vunts. Minu meelest on tore, kui sõnadel on alter ego, see sunnib sind mõtlema ja lubab nii lugeda rohkem, kui ehk algul paistab.Mingid pildid peas taas tekivad, kaks konkreetsemat antud juhul.
Esimene neist oli sumisev vurr, just see lihtne talulaste meelelahutus, nööri ja kondiga, hiljem juba nööbiga. See vurr mis vinnast-vinna forsseerides teeb sellist suminat, nagu mõni pööraselt suur vapsik fantastikasse kalduvast filmipildist. Vist seetõttu see mõnevõrra maagiline (loe aukartust tekititav) lelu on.
Teine pilt tekib sõbast, kes paljudele vanadaamidele läheduse lohutuseks - kassist. Loomadele vurrud, meile vuntsid. See sõna võib ka tegelikult nurruma hakata, kui juhtud vurrinöörist sõnu kirjutama. Sellisel juhul pressi esimese tähe saba 80 kraadi võrra alla poole ja see kiisu hakkab nurruma.
Kokkuvõtteks maagiline, natuke mehine ja meeldiv sõna. Mulle meeldib.
No comments:
Post a Comment