Täht nagu A, täht nagu taevakeha, täht nagu filmitäht, lahgev täht, tähti taevast alla tooma, tähelend, täheke. See sõna on jutukas ja särav, pole kahtlustki. Aga see täht on soovitud, st soovitatud. Rahvasuu räägib, et tähed ja soovid on koos maagiline kombinatsioon, eriti kui esimesel tulesaba taga. Kui näed ühte kukkumas, siis kiirelt küsi ta käest midagi ihaldusväärset, ma küll küsin, isegi kui eelmisest kukkumisest kulda kodus ootamas ei old, ikka küsin.
Mida rohkem ma jauran, seda enam tähed mulle meeldima hakkavad. Nii need mis taevalaotust kaunistavad, kui ka need väiksed putukaad siin ridadel puntides, igalühel oma asi öelda. Huvitav kuidas kirjaputukad lausa igatsevad kontrolli ja manipulatsiooni järele, kui samal ajal taevalaternad on oma tuumapõlemises vanad rahud ise. Või siis võrdluseks nende mastaapsus nii ajas, kui volüümis.
Tähtedest taevast tahaks hoopis rohkem teada. Neis on midagi ääretult müstilist.
Meil Järveres oli külasaun, mis asus oma kilomeetri jagu meie elamisest eemal. Enamustel kordadel hoidis selle jalavaeva kokku isa sinine Ziguli 06, mille rooliratta väänaja kohale oli alati väike kisklemine, et kelle kord täna on. Õnneks oli alati kaks otsa, sinna ja tagasi, ning mul aint üks vend. Isa aga oli väikestviisi kütt, mistõttu tuli ette (lau)päevi, kus jahisaagi tähistamine võttis mõnevõrra kauem aega, kui esialgselt planeeritud. Siis tuli meil lihtsalt see kilomeeter jalgsi lasta, ema oli mõneti tige aga ma ei old, mulle meeldis see ots. Talv ja käre pakane, taevas selge. See võttis natuke aega, sest pilk kohandas end pimedale. Ümberringi on kõik vaikne, kui välja arvata sahisev rõivas ümber keha ja porgandikrõmpsuv lumi sammu all. Põsk leilist õhetamas ja suu tossamas. Külm on aga kodus soe köetud ahi ja mõttes kähmluspõnevik, mida peagi külasattelliit Pro Seitsme pealt üle hakkab kandma, natuke küll samal ajal ka muretsedes, et ega Priksid (nende käes oli tüüner) pole leili ajal kanalit vahetand. Vahest juhtus, et hilisematel tundidel nägid planeeritud Van Damme musklilplastika asemel hoopis mõnda muud plastikat, sellist mis isegi isa sahtlialuses pildivihikus nähtud võtted seljatas. Ühelt poolt ma mõistsin ka Raivot...kui tahad olla külameeste seltsis lugupeetud, pead nende soove ka austama. Sedasi siis kõnnid krõmpsudes kodu poole ja tõstad mingi hekt ka pilgu taevasse ja märkad seda korrapäratut mustrit, natuke vilkuv ja väga palju võimas. Porgandit enam ei kuule ja kilejope jääb vait. Sa seisad ja vahid taevasse, sinisest plastikust saunakauss kaevangus, vihaluua saba üle kausiääre, (seekord oli hea eksemplar, ei raatsind sauna jätta) märg rätik, must pesu ja vettind seep seal lähedal. Seisad ja vahid taevast, aukartust äratav, isegi hirmutav, sest kõik see on nii kauge, neid on seal nii palju. Midagi jääb hetkeks sinus täesti seisma, sa kaod korraks ära, sest sa oled nii tühine, väike. Seal tundub olevat nii palju, kõik need miljardid tähed, mis nad on, kes nad on, miks nad on, kust nad sinna on saand jne... küsimusi on palju aga vastuseid on vähe.
Ehk selle tõttu me nende poole suure igatsuse ja entusiasmiga vaatame, tahame ikka teada, mis asjad nad on ja miks. Üht teist ka teame aga seda on ilmselt väga palju vähem, kui seal tegelikult on. Samal ajal jällegi, kui me teame vähe, saame sinna istutada kõike seda, mida me ei ole, mida me tahaksime olla, mida me igatseme, seni kaua on see lubatud, sest keegi ei saa seda ümber lükata. Võib muidugi rääkida mingitest numbritest astmes kümned ja peale, aga seda on loova ja igatseva hinge jaoks liiga vähe. Senikaua on seal meie igaühe väike maailm, just selline nagu ise tahame. Tähed on romantilised.
Tähtedel mis ei ole taevas, on jällegi teistpidi tohutu jõud, nagu väiksed kärbseid saab neid sulle pähe ajada. Päris puhta peanupu ligi nad ei tiku, ikka rohkem sinna kus haiseb, aga piisava visaduse juures teevad nad märkimisväärselt head tööd. Hoiame hingeihu puhta!
Mu jaoks oled Sa alati täht, täht nagu staar ja täht nagu asi taevas (isegi siis kui Sa ei tee nii, nagu moraali metafüüsika heaks kiidab), vähem täht mis teeb sõnu (kuigi, kui nüüd viimase üle järele mõelda...8)
Avastasin, et varem kõrvataha pandud täheuss (rästik muide) sobib oma kosmilise meeleoluga eelmise postiga kenasti kõrvuti. Kui nüüd välja arvata see kokkusobivus taevateemadega, siis tähtede rohkus selles sõnas mind seekord võlubki. 
Siin mekib kohe lapselikkus, muretus, siirus, rõõm. Teeb mida süda lustib. Lustakas lugu. Natuke uurides ajalugu, tuleb aga välja, et tegu on algselt ühe pärispatuga seitsme hulgast, nimelt selle iharusega, mis seksuaalset nautlemist kujutleb. Tänapäeval on see patt sealt mõnevõrra maha pestud, aga kui inglise keeles see sõna välja öelda, siis teatav seksuaalne varjund seal endiselt küljes. 
Mammon mu arm :) Kõlab armas, kuid hingelt saatanlik, vähemasti kristlus seda nõnda kirjutab. Jõukuses pole ju iseenesest midagi kurja, küll aga ma mõistan kristlasi, kui komplekti tuua ka ihnus ja ahnus. Maiad mokad maise rikkuse järgi on, tahaks isegi öelda, et kõigil aga jäägem siiski enamuste juurde. Mugavus, võim, lust, vabadus, ilu: ütle, et need sulle ei meeldi. Paljud ihaldavad aga vähestele saavad, mis loob hea pinnase romantikaks :)
